Romantiline komöödia, 2016.a.

30 osa

Osades: Yang Yang, Zheng Shuang, Mao Xiaotong, Bai Yu, Niu Jungfeng, Zhang Bin Bin jt.

Ühe osa pikkus: 45 minutit.

Inglisekeelsete subtiitritega leitav YouTube’st.

Ja nüüd siis ajaloolistele hingematvatele kostüümidraamadele vastukaaluks üks kerge-helge ülikooliseriaal. Liigitatud küll komöödia alla, pole ülearu naljakas, pigem selline kerge huumor. Milline kergendus, ei mingit draamat, kõik voolab ja voogab igapäevaselt noorte tegemiste taktis. See seriaal on üks mu kindlatest lemmikutest ja vähestest, mida aeg ajalt üle vaatan, kui need liiga rasked draamad ära väsitavad. Noored on lihtsalt nii armsad ja lahedad. Ja see poiste igavene dilemma, kust leida tüdrukuid ja aega nende jahtimiseks, sest esiteks ei saa ilmaasjata tüdrukute ühikasse ja teiseks ei ole aega, sest kogu aeg on vaja õppida ja või töötada.

Tänapäevane lahendus probleemile peitub… tehnoloogias. Noored kohtuvad arvutimängus aliastena, kui chati ja ühiste ettevõtmiste käigus hakkab tunduma, et teine on huvitav, siis proovitakse ka päriselus kokku saada.

Bei Wei Wei on esimese aasta IT-tudeng, sama tark, kui ilus. Xiao Nai on viimase aasta senior, kooli populaarseim kutt. Ühel kenal päeval märkab Xiao Nai Bei Wei Wei’d internetikohvikus arvutimängu mängimas. Neiu osavus (ja mis seal salata ka välimus) ei jätnud talle muljet avaldamata. Esimesel võimalusel teeb ta tüdrukule arvutimängus abieluettepaneku, paariülesannete lahendamise ettekäändel…

Mulle eriti meeldis, et arvutimäng on lahendatud visuaalselt nagu film filmis. Kui noored sisenevad arvutimängu, siis edasi ei näidata mitte arvutiekraani vaid mängijateks kostümeerituid osatäitjaid, kes jooksevadki pärisinimestena mängus ringi, võitlevad kollidega ja toimetavad muid asju. Tõeliselt vahva.

Seriaali vaadates on selgelt näha, kuidas ajad muutuvad. Kui vanadel aegadel oli kasulik omada mõnda tüüpi, kes mõõgaga hästi ringi oskas käia, siis tänapäeva info- ja sotsiaalmeedia maailmas kulub ära paar patsiga poissi, kes sind tüütutest kiusajatest vabastavad. Kui keegi tekitab mingit väärinfot, siis tehakse väike häkk ja läind.

Teine põhjus, miks mulle see seriaal väga meeldib on see, et peategelane Xiao Nai on umbes 80% ulatuses nii sarnane mu enda mehega: kui on midagi pähe võtnud, siis ta selle ka süstemaatiliselt ja metoodiliselt saavutab.

Ja jällegi võrdsed nais- ja meespeategelane. Nad on mõlemad ühtviisi nutikad ja täiendavad ning usaldavad üksteist. Sellised paarid on väga võimas tandem, sest nende peale ussitajate hammas ei hakka.

Noorte näitlejate ansambel on üsna ühtlane, kuigi näitlemise tase pole teab mis kõrge, on ikkagi päris mõnus vaadata. Huvitav fakt Yang Yang‘i puhul on see, et ta on lõpetanud Pekingi sõjaväelise tantsuakadeemia, õppinud rahvatantsust balleti ja moderntantsuni, näitlema sattus ta alles hiljem.

Seriaalis teevad kaasa veel Bai Yu (Johnny Bai), kes on oma noorusele vaatamata üks äärmiselt mitmekülgne näitleja, igas filmis suudab ta kehastuda täiesti erinevaks tegelaseks. Kui ma vaatasin Guardian’i, siis ma alguses üldse ei saanud aru, et üks peategelastest on Bai Yu. Teiseks Zhang Bin Bin (Vin Chang), kes mängis deemonprintsi Ten miles of Peach Blossom’is, The Kings Woman‘is Hiina esimest Qin i keisrit. Niu Jungwen on mänginud muuhulgas kaasa Battle of Changcha’s ja Princess Agent’is.

Naistest Mao Xiaotong (Rachel Momo) tegi väga hea kõrvalosa muuhulgas The Princess Weiyoung’is,

Kui mind mingi asi häris, siis naispeaosatäitja kõhnus. Ta käsivarred ja jalad on nii peenikesed, et mul hakkas hirm, et need lähevad kohe kohe prõksuga katki. Hiinas on paks olemine kohutav häbi ja avaliku elu tegelastele näidatakse veel eriti näpuga ning iga gramm lisakaalu loetakse meedias ette. Sellele lisandub veel asjaolu, et Zheng Shuang on üsna pikk tüdruk ja kui ta normaalkaalus oleks, siis ei jõuaks filmipartnerid teda võtteplatsil ringi tassida.

Ja siis see hiiliv Hiina suurust ülistav propaganda… , mis võiks olla koomiline, kui nad seda nii tõsiselt ei võtaks.

Ahjaa, PPL reklaamindus. Mingi stuff on kogu aeg pildis, liiga palju.

Filmi tehnilisele poolele ei viitsinud ma eriti tähelepanu pöörata, natuke hakkab silma, et liigselt on valgustatud ja puhastatud, nt. inimeste nahk on liialt veatu.

Igatahes soovitan soojalt vaadata. Helge, armas, õnneliku lõpuga ja ainult ainult 30 osa.

Hmm, Yang Yang oskab suudelda. Kui see pruta tal ainult poleks kange nagu küülik autotuledes.

PS! Huvitav, miks hiinlased kinga sees sokke ei kanna. Mul tekivad villid ainuüksi selle nägemisest. Kuuldavasti pidid nad vähem higistama, kui muudest rassidest inimesed, võib-olla siis pole soki järele nii suurt vajadust.